Tuesday, July 18, 2017

Lõpuks ometi rannafestivalil ehk Positivus 2017

Täiesti uskumatu, aga tõepoolest oli sel aastal kolm päeva lõõskavat päikest. Tore oli see, et me kõik olime pakkinud neljapäevase paduvihma ajal, nii et päikesekreemi olid kõik asjatuks ruumiraiskajaks liigitanud. Prl Lumivalgeke põles laupäeva hommikul dušijärjekorras täitsa ära.

Ujuda sai, mõnusat festivalitoitu sai, mis seal salata - nii mõnigi õlleke ja vein sai ära joodud. Ja kõige selle kõrvalt jõudsime ka kontserte külastada.

Kõige rohkem meeldis mulle pühapäev - Go Away Bird, Mauno Meesit, Jose Gonzalez, The Lumineers ja Alt J. Kõik olid õiged Positivuse bändid, Mauno võibolla natuke vähem, see on rohkem selline kunsti värk, mis hr H-d huvitab, aga kuulasime kohusetundlikult kõik. Alt J lavashow oli lihtsalt lummav.

Reedel oli muidugi tipphetk Cigarettes After Sex, kahjuks mängis ta esimesed pool tundi uusi lugusid, mis olid äratuntavalt sama käekirjaga, aga mitte need päris õiged. Hiljem tulid päris lood õnneks ka. TradAttack oli loomulikult äge, kahju lihtsalt, et nad olid suure lava esimene bänd ja päike oli esinemise ajal kõrges taevas. Õhtune Pixies polnud meile kellelegi eriti tuttav, välja arvatud "Where is my mind", aga tuleb tunnistada, et äge laiv oli, poolteist tundi täielikku tulistamist. Hommikul ärkasin nii, et aktiivsusmonitor näitas 6000 sammu :D

Laupäev oli kummaline päev, sest ühelt poolt oli seal kogu festivali kõige ägedam kontsert, mille andis läti bänd DaGamba. See on kahe tšello, ühe valge klaveri ja trummidega kollektiiv, mis teeb kuulsaid lugusid oma võtmes. Nagu 2Cellos, aga lisaks siis klaver. Ja publikuga suhtleb läti keeles :D Oli täiega fantastiline, kui kogu Nordea lava laulis nagu üks mees kaasa "Oodi rõõmule". Lihtsalt imeline.

Samas oli laupäeval Nöep, mis mulle meeldib. Ja eelmisel aastal oli tema kontsert ikka tõsine küte. Seekord... ei saanud nagu õiget hoogu üles. Aaa, enne Nöepi vaatasime ka Austrat, aga mitte liiga süvenenult. Noh, ja pärast Nöepi (kust me prl Lumivalgekesega lahkusime natuke pettunult) kulgesime pealavale, kus püksata Ellie Golding laulis hästi kõvasti. Ja see kõlas niiii valesti (mitte Ellie laulmine, tema olemasolu üldiselt), nii et pärast 7 minutit läksime peobussi ära. Ma arvan, et Ellie Goldingu pärast oligi sel aastal nii vähe inimesi festivalil, sest nagu päriselt - see ei ole enam ok. Kõikide artistide hulgast, kes maailmas on, valivad Positivuse tegijad püsiartistiks tema?!?

Muidu inimesi oli tõesti vähe, suur plats vist ei saanudki päris täis, üldiselt jagus inimesi helipuldini, mis on ikka uskumatult vähe. Isegi üks värav oli sel aastal vähem, söögiala oli väiksem ja minu isiklikuks traagikaks polnud mu lemmikkohvilahvkat kohal...

Enne pakkimist lugesin oma eelmise aasta tähelepanekuid, mida kaasa võtta, ja sain palju abi. Mõned täpsustused siiski:
- päikesekreem tasub igal juhul kotti panna :D
- seepi pole vaja, nagunii seda keegi ei kasuta, pigem rõhuda niisketele salvakatele.
- seelik või kleit tasub ikka kaasa võtta, sest sel aastal oli mul ainult üks lühike seelik, aga meeleldi oleks kleiti ka kandnud
- kõige parem ese üldse on jakivillast sall, meil kolmel oli see ja täiesti asendamatu asi - pane kaela, võta ümber, istu peale...
- villased sokid on kohustuslikud. Sel aastal olid mul kaasas ja olin üliõnnelik
- kellelgi seltskonnast võiks peegel kaasas olla
- raha osas suutsin ka sel aastal täpselt kaks korda nii palju raha kaasa võtta, kui tegelikult kulus, sest lugesin oma märkmeid pärast sularaha väljavõtmist. Kusjuures võtsime palatsil karastavaid jooke ja lisaks ostsin lõpuks endale Heavy Mentali pusa, mida mitu aastat silitamas olen käinud.
- toidu osas läks meil sel aastal päris hästi. Laupäeval ja pühapäeval olid pikad hommikusöögid, kus ma lõpuks tundsin, et olen kurguni täis, nii et sooja sööki sõime korra päevas. Aga märkimist väärivad Carlestoni rebitud lihaga burgerid, mis olid tõesti mõnusad - hammustad ja saad aru, et iga asi, mis seal sees on, ongi hea ja värske. Ka lõpus olev jalapeno-üllatus :D

Ja veel lisaks kaks soovitust festivalikülastajale:
1. Kui võimalik, minge suure auto (või bussiga nagu meie) ja magage seal - oluliselt paremini puhkab välja. Telklas võib külas käia (nagu meie hr H-ga plaanisime ja selle tarbeks ka telklapääsmed lunastasime, kuigi me käisime seal täpselt üks kord) või saab ka teisi enda juures võõrustada (nagu meie seda tegime).
2. Käepael tasub panna vasakule käele. Seda õpetas Luisa Lotta juba eelmisel aastal, aga muidugi olime kõik selle juba unustanud. Meenus siis, kui selles sinises kuubikus käisime... Vasakukäelised panevad siis paremale käele :D

Kokkuvõttes oli jällegi ülimalt äge festival. Ja vaadake Heavy Mentali asju FB-s (lubasin reklaamida, sest müüja tegi viis eurot allahindlust. Pusa on muuseas ülimalt mõnus ja pehme ja soe ja mul kogu aeg seljas. Isegi Ruudi ütles, et sobib mulle, kui seda Heavy Mentali teksti esiküljel poleks :D)

Ja lõppu siis see imeilus laul ka.

Friday, July 14, 2017

12 spagaati 10 meetri kõrgusel ehk Dessant Läänemaale

Seekordne tunne oma kodumaad reis oli meie hõimule järjekorras juba neljas. Esimesel korral käisime Ida-Virus mu isa lapsepõlveradadel, teisel korral Virumaa läänepoolses osas (millest ma polegi kirjutanud?!?), kolmas kord viis meid mööda Peipsi äärt alt üles ja sel aastal siis Läänemaa. 

Sedapuhku oli osalejaid rohkem kui kunagi varem - tipphetkel 17 inimest, kusjuures kõik siis n-ö sugulased. N-ö sellepärast, et kaks peikat oli ka kaasas :D Aga jah, ühe sõiduauto, ühe väikebussi ja ühe autoelamu jagu rahvast. Reis oli laias laastus Lihulast Paldiskini, loomulikult tuli meil Lihulasse jõudmiseks vaadata ka natuke Pärnumaad ja tagasiteel viskasime pilgu peale Rummu vanglale, aga põhiprogramm oli seekord siis läänerannik. 

Mida me nägime ja tegime?

Kultuuriloolised paigad
Alustasime Lihulast, mis on üks väga vana asulapaik, kus juba 13. sajandil möllu sai. Vaatasime mälestuskivi, mis meenutas seda, kuidas aastal 1220 saarlased ja läänlased rootslaste väe purustasid, ja julgemad ronisid ka Lihula linnuse keldrikäiku. 

Sealt edasi liikusime Kullamaa kirikusse ja kalmistule, mis on kuulus selle poolest, et seal puhkab oma viimset puhkust Sitakoti Mats. Tegelikult pole see aga üldsegi kõige põnevam osa Kullamaa kirikust. Nimelt on sellesse kirikusse maetud kõige kõrgemast soost aadlik üldse, kes Eestisse maetud on. Loomulikult olen ma suutnud ära unustada selle auväärse daami nime, aga asi on nii, et üks tema vanaisadest oli Inglise kuningas ja teine Vene keiser. Ja ühest tema pojast sai Saksa kuningas, teisest Vene keiser. Nii et tõesti võimas värk. Lisaks on sealsamas Kullamaa kirikus teeninud Heinrich Göseken, kes oli ühe esimese eesti keele grammatikateose koostaja. Kullamaa kirikusse on maetud ka Heinrich Gutsleff, kes oli 1715. a ilmunud Uue Testamendi peatoimetaja ja nagu meie giidihärra ütles, siis just tema tegi ära sisulise töö täispiibli tõlke juures (mitte A.T. Helle). Kullamaa kalmistule on maetud ka Rudolf Tobias, kes on sealtkandist pärit. Tema eluajal olid inimesed ikka rääkinud "Ruudi ka kodus käimas, pidavat pühaba orelit mängima, peaks kuulama minema", nii nagu minu sugulased kunagi rääkisid "näe, Saare Märdil jälle hood peal"... Mu emapoolne suguvõsa on Hüpassaarest pärit :D Ja Kullamaale on maetud ka Aare Laanemets. 

Meil õudselt vedas, et isal juhtus reisi kokku pannes kohtuma oma hea tuttavaga, kes on Kullamaa kandi koduloouurija, kes kõiki neid lugusid meile hästi huvitavalt rääkis. Nii huvitavalt, et Ruudi tõi pärast reisi esile just seda kirikut, kus olevat nii põnev olnud. Aitäh Lembitule!

Järgmiseks kultuurilooliseks paigaks võiks nimetada juba uuel päeval külastatud Aleksander III mälestussammast Pullapääl, mis püstitati sinna, sest keiser olevat armastanud Eestis käies just Pullapääl oma lemmikjooki (viin ja šamapanja 1:1) manustada. Aleksander III olevat olnud selline lihtne mees, küpsetas talupoegadega lõkkes kartuleid ja noh, jõi oma jooki. Poliitiliselt ta kuigi tore polnud meie jaoks, vana venestaja. Pullapääl olles meenutasime ka Pullapää mässu, mis oleks 90ndate alguses peaaegu kodusõjani viinud, sest loodud kaitseliit keeldus allumast siseministrile.  

Edasi liikusime juba Haapsallu, kus tegime traditsioonilise tiiru - Haapsalu loss (koos meenutusega sellest, kuidas üks meie kaasasolnud sugulastest vedas noorepõlves kihla, et ta suudab üles müüri otsa ronida. Loomulikult suutiski, ainult alla enam ei saanud. Aga et elu lõpuni müürile jääda oli nagu ka kehv väljavaade, hüppas ta sealt lihtsalt alla ja murdis mõlema jala luud), rannapromenaad, Kuursaal, Tšaikovski pink koos muusikapalaga. 

Kolmandal päeval käisime Padise kloostris, mis oli üliäge. Ma ei olnud seal kunagi varem käinud ega teadnud, et see on nii hästi säilinud. Lapsed olid täiega sillas, ronisid treppidel ja pugesid keldritesse, suured inimesed tegid tegelikult laias laastus sama, sest see oli lihtsalt nii põnev. Ja samas ka kummastav, just see mõte, kuidas sellises hoones päriselt elati ja Jumalat teeniti. 

Sealt edasi jõudsime ka Eesti kauneima vaatega kirikuni - Harju-Madiseni. Kiriku peauksest väljudes oli vaade tõepoolest hunnitu. Aga me ei läinud seda kirikut üksnes vaate pärast kaema, vaid ikka sellepärast, et selle kõrval on B. G. Forseliuse mälestuskivi, sest tema isa teenis Harju-Madise koguduses. Kivilt saime muu hulgas teada, et B.G.F oli ainult 28 aastat vana, kui ta tormiga põhja läks.

Muusemid
Jõudsime ära käia ka päris mitmes muuseumis. Esiteks Ants Laikmaa omas, mis oli väga looduskaunis koht, kuigi Anna Haava puu oli kahjuks täiesti ära kuivanud. Nagu ka suurem osa kadakaist, mis ääristasid teed Laikmaa hauani. Muuseumis saime teada, et Laikmaa oli üks vana liiderlik ja äärmiselt halva käekirjaga meesterahvas. Tuglas nimelt oli talle (oma imeilusa käekirjaga) saatnud kirja, kus mainis, et Laikmaa kiri pakkus küll silmarõõmu, aga sisuliselt ei olnud võimalik seda lugeda. Tema surma-aasta 1942 tekitas meis küsimusi, miks ta suri (mitte et ta surres väga noor oleks olnud), aga seda ei märgita eriti kuskil. Ju siis suri loomulikel asjaoludel? Ja üks täpsustus - Laikmaa ei läinud mitte jala Pariisi, vaid Düsseldorfi. 

Teisel päeval käisime Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumis, mis oli seest küll üsna väike, aga selle eest hullusti vahva. Sai vaadata, kuidas nägi rongisõit vanasti välja, üks suur vedurimakett oli ja ülevaade erinevatest piletitest, mis minul kahjuks nostalgiat ei tekitanud, küll aga nii mõnelgi teisel. Väljas oli terve hulk vaguneid, mille peal ronida ei tohtinud, aga mille peal siiski roniti. Meil kaasas olnud lapsed küll ainult selle peal, millel keelusilti polnud. 

Ja kolmandasse päeva jäi Paldiskis asuv Amandud Adamsoni ateljeemuuseum. Paldiski ise on muidugi omaette vaatamisväärsus, kusjuures 20  aastaga, mis on möödunud ajast, mil ma seal viimati käisin, on asjalood oluliselt ilusamaks saanud, tühje tondilosse pole enam nii palju, terve hulk uusi maju on kerkinud, tundub, et Paldiski täitsa elab. Muuseum on väga tore, hästi väike, sest ateljeeks ehitatud aiamaja ongi väike, aga kuraator rääkis nii armsalt Adamsonist ja tema töödest. Saime piiluda tema hädaabi magamistuppa, vaadata albumist aiamaja renoveerimise kulgu ja saime teada ka seda, miks Amandus Adamson 1918. aastal Eestisse tagasi tulles laostunud mees oli. 

Korra lipsasime läbi ka Peetri Tolli söögikoha peal olevalt näituselt, mis käsitles ajaloolisi külmrelvi. Selle väljapaneku juures oli kaks toredat asja. Esiteks naine, kes meile natuke relvadest rääkis - ta oli venelanna ja tema eesti keel oli lihtsalt nii armas. Teiseks oli põnev teadasaamine, et relvade käepidemetel (eriti kortikutel) kasutati rai nahka. See nahk näeb väga veider välja. 

Looduloolised paigad
Neid nii palju polnud nagu kultuuriloolisi, kuid siiski. Esiteks käisime Matsalu loodukaitseala keskuses, kus me õega ostsime endale roosad jänesega särgid ja seejärel vaatasime kogu seltskonnaga filmi Matsalu lahe aastaringist. See oli täitsa vahva ja kuidagi natuke naljakas oli ka, et me sedasi kohe õppeklassi filmi sattusime vaatama. 

Ja kindlasti läheb loodusloo alla Paldiski pank, mis oli meie reisi lõpppunkt ning nägi välja täpsalt sama palju maailma lõpp kui Inglismaal Land´s End. Paldiski pangal muuseas pole mingeid piirdeid ega asju, nii et ma tõesti imestan, et seal pidevalt inimesi alla ei saja. 

Sportlikud ettevõtmised
Meie esimene ööbimispaik asus merest 300 meetri kaugusel (Tooraku turismitalu, mis on hüva koht ööbimiseks, palju ruumi välja tegutsemiseks, võimalik lauad endale sobivasse kohta panna, voodid okeid, ainult köögikasutamisvõimalust meil polnud, veetkeetja siiski oli. Ja kuna hr H kannab alati oma pliiti kaasas, saime õhtul liha kõrvale ikka kartuleid ka. Teine ööbimispaik oli Veskijõel, kus meil oli köögiga maja, nii et hommikuks sai putru teha. Selles majas oli palju vannitubasid ja üks saun, mida me rõõmuga kasutasime), käisime ujumas. Mitte küll kõik, aga julgemad. Kusjuures nii veider kui see ka poleks, vesi polnud üldse niiii külm. Eks meil oli seal üks pisike lahesopistus, aga meri on meri ja sel aastal siis taas on mul õnnestunud Eesti meres ujuda. Toorakul oli ka tenniseväljak, mida sai väikese tasu eest kasutada ja mida meiega kaasas olnud inimesed usinasti ka tegid. 

Teine suuremat sorti sportlik ettevõtmine oli Roosta seikluspark. Mulle seikluspargid väga meeldivad. Roosta oma on raske. Füüsiliselt tõesti raske. Seal on harjutusrada (kiitus selle eest!), lasterada, mis tundus okei olevat, ja kaks põhirada, üks kuni 5 meetri kõrgusel, teine kuskil 8-10 meetri kandis. Esimene rada lõi oma esimeste elementidega hinge kohe kinni, sest need olid hästi kõrgel ja eeldasid teatavat jõudu kätes (kohe teine element oli vabalt rippuva võrgu peal ronimine, mis on kätele päris tugev koormus), aga edasi läks nagu leebemaks. Nii et kui me esimesega lõpetasime, mõtlesime prl Vaprakesega, et mis seal ikka, eks me seal üleval vihkame ennast, aga lähme ja teeme selle raskema raja ka läbi. Instruktor ütles ka, et see teine rada on samalaadne nagu esimene, kõrgust üleval eriti ei taju ja et muidugi võiksime minna. Selles osas oli tal muidugi õigus - kõrgust teisel rajal tõesti ei tajunud, sest elemendid olid nii rasked, et sellest 10 meetrist oli täiesti ükskõik. Kõik algas 12 spagaadiga 10 meetri kõrgusel :D Ma suutsin 6 ära teha, siis jalg enam ei paindunud järgmise aasani ja nii ma rakmetesse kukkusingi. See aitas mul jõuda järgmise platvormi juurde, aga sinna peale saamiseks tuli õhule toetudes hüpe teha... Ja see oli alles algus. Ma vigastasin oma jalga (marraskil), selga ja õlga (sinikad), sellist asja pole mul varem olnud seikluspargis. Aga üks peikadest tegi raja läbi ja oli täitsa rõõmus sealjuures, nii et tegelikult ei olnud piinarada, lihtsalt ma pole nii võimekas. Ja pikk. Et siis - Roostal on tore seikluspark, aga ma ei soovita seda esimeseks seikluspargiks. Ja seda teist rada soovitan ainult siis, kui su hommikuvõimlemiseks on 10 minutit planki ja 50 lõuatõmmet. Muidu võtab tiba võhmale.  

Saigi vist kõik kaetud. Kolm täispikka päeva, umbes-täpselt 600 kilomeetrit, mõni pingelisem olukord (meid oli siiski 17 ja me oleme väga erinevad), tohutult palju häid emotsioone, uusi teadmisi, aktiivset puhkust ja lõõgastust. Mul on väga hea meel, et mu isa seda asja juba neljandat aastat veab ja et ema teda rõõmsalt toetab ja et õed on sama huvilised nagu meiegi. 

Saturday, July 8, 2017

Tegijal juhtub

Nii ajaloolise tõe huvides märgin üles tänase päeva tipphetke.

Nimelt suutsin ma nüüd, peaaegu 33aastasena teha seda, mille üle on filmides palju nalja visatud. Noortefilmides, kus lapsed lähevad kodust ülikooli või kuhu iganes nad siis lähevad ja peavad ise hakkama pesu pesema. Ja selle tagajärjel peavad edaspidi üleni roosas ringi käima.

Meie Ruudiga ei pea õnneks roosasse riietuma.

Helesinisesse hoopis :D

Monday, July 3, 2017

Barcelona - mõnus linnarannapuhkus

Meie dessandist Barcelonasse on juba nii palju aega möödas, et ma ei mäletagi enam, mis tunne on siis, kui on palav. Ja kui kiiresti palavusega ära harjub. Esimene öö 30kraadises palavuses möödus ventilaatori all ilma igasuguse katteta, teisel ööl panin kuskil poole peal ventika kinni, sest see mürises, kannatas täitsa ilma tuuleta ka magada. Kolmandaks ööks ei hakanud üldse sisse lülitama. Ja neljanda öö magasin juba pidžaamas ja lina all, sest muidu oli nagu jahe :D

Barcelona on muidugi hullumoodi äge.

Meie kodurand
Meie kodutänav oli sihuke. Võibolla ei näe väga glamuurne välja, aga lisagem sinna need kolmkümmned soojakraadi, ümber nurga olevad saia- ja puuviljapoed ning 10 minuti kaugusel olev rand, mis oli liivasem nii vee sees kui ka vee ääres kui Barcelona esindusrand Barceloneta. Juba puhtalt sooja merevett nutan taga. Üldse tundus meie kant olevat selline päris inimeste elukant, mis
tegi selle nii ägedaks.

Korter oli normaalne, kolm magasituba+elutuba koos köögiga, kaks vannituba (üks neist bideega, mis oli sellepärast naljakas, et me just olime sõbraga arutanud seda bideevärki. Et me kumbki pole sattunud seda sihtotstarbeliselt kasutama. Ma siis kohe kasutasin), kokku neljaks ööks umbes 700 eurot? Mitme peale makstes igatahes alla 200 euro nelja öö eest.

Siin me istusime ja sõime jäätis.
Meie liikusime ringi metrooga, mis on jumalik leiutis suurlinnades. Barcelonas on nüüd metroo ka lennujaama välja, mis tähendab, et omal käel Barcelona külastamine on veel lihtsam, sest minu meelest on lennujaamast linna saamine üks segasemaid asju reisimise juures. Linnas on juba okei üldiselt, sest siis pole kohvreid risuks kaelas :D Metroost nii palju, et me saime hakkama 96 tunni piletiga, mis maksis 27.50. Selle eest sõitsime südamest igale poole. Korra sattusime ka mingi rikke ajal sõitma, mis tähendas, et uut rongi tuli kirjade järgi oma pool tundi oodata. See oli küll ebamugav, eriti seepärast, et rahvast oli ju sama palju nagu tavaliselt, kui rong maksimaalselt viie minuti tagant käib.

Metrooga käisime ära Placa Espanya lähedal Montjuici värvilisi purskkaevusid vaatamas, Picasso muuseumis Gooti kvartalis (seal käsime niisama muidugi ka, kirikut vaatamas ja ühel õhtul paellat söömas, mis oli hullult äge). Õega sattusime ka Ciutadella parki ja Triumfikaare juurde,
Ciutadella park

Gaudi imeloomingu vaatasime üle, Aquariumis käisime, Montjuici mäel ja loomulikult rannas, kus me prl Vaprakesega lasime endale tätoveeringud teha.

Väga raske on otsustada, mis oli kõige ägedam. Loomulikult olin ma täiesti lummatud Gooti kvartalist, pärast Zafoni lugemist olengi ma just selle pärast tahtnud Barcelonasse minna. Selline hämar ja kitsas ja põnev ja lugusid täis. Samas meeldis mulle õudselt Montjuici kindlus, funikulööriga sõitmine on iseenesest juba lahe. Sellega seoses meenub mulle, et esimest korda elus tundsin ma end lennukis ebamugavalt. Ja mitte sellepärast, et mu kõrvad valutasid (kusjuures tulles nii väga ei valutanudki, minnes selle eest täie rauaga), vaid just sellepärast, et see lendamise asi tundus täiega ebaloomulik. Ma suudan isegi selgitada, miks see mul tekkinud on. Ruudi nimelt kardab lendamist (üldse maapaelt lahkumist, laevasõit on sama hull) ja ta on hoolega tegelenud selle teemaga, et kuidas ikkagi lennukid lendavad ja kuidas need ei saa alla kukkuda niisama. Et me oleme jõudnud nii kaugele, et pärast mu Barcelona-reisi muljeid arvas ta, et ta tegelikult tahaks ka ikkagi kuskile reisile kaasa tulla, lihtsalt kuskile lähemale, kuhu ei lenda nii kaua aega. Probleem on selles, et pärast seda, kui ma teada sain, kuidas lennukid õhus püsivad, on see minu meelest niivõrd ebaloogiline ja täiesti ebausaldusväärne :D Loomulikult sõidan ma ka edaspidi lennukiga, aga ... kõhe on :D Parem oleks, kui ma arvaks edasi, et mootor lihtaslt tagab selle, et lennuk sõidab edasi. SEE on loogiline :D

Aga Montjuic siis. Ma ei tea, miks, aga mulle hullult meeldivad sellised vanad kindlused. Barcelonas
Montjuici mäel
on muidugi niivõrd lummav vaade merele ja kuum päike ja hästi äge park mäest alla minnes. Ja ma pean tunnistama, et kogu see teave Kataloonia kohta, mida kindluses jagati, oli väga valgustav. Jah, ma põhimõtteliselt tean seda hispaanlaste-kataloonlaste värki, aga tõsiselt põnev oli lugeda kogu sellest suurest vastasseisust. Ruudile igatahes ostsin kaasa Kataloonia, mitte Hispaania lipu. Pärast mõtlesin, et oleks võinud ju Hispaania oma ka kaasa osta, siis oleks ta saanud need kaks lippu sama sõbralikult kõrvuti panna, nagu tal praegu Iisraeli ja Palestiina omad seisavad.

Lõpetuseks ei saa jätta mainimata ka viimast atraktsiooni, mille korraldamisele aitas kaasa prl Vaprake, kes tahtis väga Primarki jõuda. Ma polnud muuseas varem kunagi Primarkis käinud. Ja ega Barcelonas see väga lihtne ka polnud, sest Primark oli mõnevõrra ära peidetud. Et kõigile järgmistele, kes tahavad Barcelonas Primarki jõuda - võtke sihiks Barcelona Hilton Avinguda Diagonalil, Primark on kohe selle kõrval asuvas megakeskuses. Lähim metroojaam on Maria Christina.

Tegelikult jäi meil hästi palju tegemata - Montserrat kloostrisse ei jõudnud, Güelli parki ka mitte, samuti Horta parki, Kauri soovitatud teadusmuuseum jäi külastamata, Gooti kvartalis oleks võinud veel rohkem ringi jalutada, rannas oleks tahtnud rohkem olla... Nii et võibolla saab Ruudi ikka minuga koos ka Barcelonasse minna, tema muidugi tahaks praeguse seisuga kõige rohkem Tibidabo mäele lõbustusparki minna :)

Saturday, June 24, 2017

Lõpetamisest

Vahepeal on toimunud nii palju nii toredaid ja häid emotsioone pakkuvaid sündmusi ja ettevõtmisi, et ma ei kujuta ettegi, kuidas ma nende kõigi kohta märkmeid jõuan teha. Aga väga tahan, sest kõik on väärt ajalukku jäädvustatud saada. Oli meie reis Barcelonasse, enne seda käisime külas teistes riigigümnaasiumides, eilne jaaniõhtu oli erakordselt armas ja tore koosviibimine.

Aga kuna ma ei ole reisist päris taastuda jõudnud (saabusime koju öösel poole kahest, järgmisel hommikul ajas must südametunnistus mind juba kaheksast üles, sest töö vajas tegemist, sinna otsa kohe lõpetamine ja hilisem koosviibimine ja siis jaanipäev, kui ka magada ei saanud), siis jagan täna ainult lõpetamisega seotud emotsioone.

Esiteks pidin pikali kukkuma, kui nägin oma eesti keele klassi õpilaste eksamitulemusi - nende keskmine tulemus ületas mu ootusi umbes 10 punktiga. Nende keskmine oli peaaegu 72. Ja see keskmine tulemus 70 on selline müstiline piir, mille ületamisest olen unistanud, aga pole kunagi päris reaalseks pidanud. Meil on siiski tavaline piirkonnakool, kuhu tulevad õppima peaaegu kõik, kes natukenegi tahavad. Päris soojast hingeõhust ei piisa, aga enam-vähem. Nii et see on super tubli tulemus ja ma olen nende üle väga-väga uhke.

Teiseks oli sel aastal niiiiii tore aktus. Ma tükk aega mõtlesin, kas ma jaksan sinna üldse minna. Reisiväsimus kontides ja üldse... Eelnevale õpetajate tänuüritusele pidin minema, kuna mul oli lubadus vaja täita. Ja juba seal kohal olles läksin edasi ka. Ja olen väga rõõmus, et läksin.

Aktus oli niivõrd stiilne, korraga akadeemiline ja lõbus, pidulik ja noorte nägu, selline tõeline koolilõpu tähistamine.

Üks väike jupike, telefoniga filmitult (mitte minu oma), mis FB-s ka ringi rändab. TANTSUPEOLE
Tantsu osa oli spontaanne, videos ei ole näha, aga kogu saal (õpetajad ja külalised) olid samamoodi püsti ja elasid kaasa).

Ilus aktus oli :)

Wednesday, June 14, 2017

Hindamine ja tagasiside

On üks teema, millest olen juba mõnda aega mõtteid mõlgutanud, aga pole olnud nagu õiget stiimulit, et postitus valmis kirjutada. Nüüd on seikasid nii palju kogenud, et oleks viimane aeg need ka internetti raiuda.

Et siis hindamine ja tagasiside.

Sel kevadel oli meil tööl esimest korda kohustulikus korras arenguvestlustel käimise nõue. Kõigil töötajatel siis. See tekitas palju elevust, ärevust ja mõtteid. Ärakäinud andsid minejatele nõu, milliseis küsimusi küsida, et direktor ise aja täis räägiks, ja julgustasid, et tegemist ei ole millegi hirmsaga. Ma olin varem juba käinud ja teadsin ka ette, et kindlasti on pigem positiivne kogemus. Oligi. Pärast oleme lihtsalt paari kolleegiga arutanud, mis on sellise vestluse mõte. Meie kooli vestlused on sellised positiivse tagasiside saamise kohad üldiselt. Üks kolleegidest leidiski, et tema oleks tahtnud saada rohkem negatiivset, sest ta teab isegi, et ta pole ideaalne ja selline puudustele viitamine aitaks tal paremaks saada, sest areng toimub ikka negatiivse tagasiside põhjal. Ma olen selle peale nüüd mõelnud ja jään ikka seisukohale, et mulle annab pigem parema tulemuse see, kui räägitakse positiivsest poolest. See annab mulle märku, et ka kõrvalt nähakse, et mu pingutused annavad tulemust. Ja selle baasilt on mul rohkem motivatsiooni tegeleda sellega, mis parandamist vajab. Ma tegelikult ju tean, mis mu puudused on :) Ka neist sai räägitud, aga taaskord positiivses võtmes, nii et ma  tundsin ka ise, et asjad on pigem hästi, sest ma tean, millega peab tegelema, ja juhtkond on näinud, et ma olen juba tublimaks saanud.

Teistlaadi tagasisidet saan ma viis korda aastas. Meil on nimelt iga perioodi lõpus õpilastel võimalik anda tagasisidet lõppenud kursusele. Seal tuleb 6-pallisel skaalal hinnata, kui palju paranesid teadmised ja oskused, kas õpilane sai piisavalt tagasisidet oma õppimise kohta, kas hindamine oli arusaadav, kas tunnis valitses õppimist toetav õhkkond ja kas tunnid olid huvitavad. See on selline otsesem hinnang minu tööle. Ja seda on paganama raske vastu võtta. Mis mõttes ütleb keegi, et tunnid on ainult 4 palli vääriselt huvitavad, kui ma olen ninast vere välja punnitanud, et oleks mitmekesine, arendav ja eluga seotud?!? Mis mõttes arenesid oskused ainult 3 palli eest, kui ma näen, et kõik õpilased on nii palju osavamaks muutunud?!?! Ma tean mitut kolleegi, kes seda tagasisidet üldse ei vaata, sest nad ei taha saada seda negatiivsust, mis seal olla võib. Mina vaatan, sest mis seal salata, üldiselt on see selline positiivne egolaks. Aga selle lehekülje avamine on ikka natuke ärev, sest ega ette ju ei tea, mis sealt tulla võib. Samas on see minu meelest hästi oluline teadmine. Mul on olnud nii sedapidi kogemust, et minu meelest oli kõik ülevõrdes, aga tagasiside on pigem keskpärane, aga ka sedapidi oli just sel aastal, kus ma ise olin pettunud ja kurb, aga tagasiside näitas, et õpilased olid väga rahul. Mõtlemise koht mõlemal korral.

Ja kolmandaks olen viimasel ajal mõelnud kujundavale hindamisele. Poiss sai ju eelmisel nädalal oma tunnistuse kätte, kus mateamaatika ja eesti keel olid hinnatud hindega, teised ained veel kujundlikult. Tema jaoks olid need saadud viied tähtsamad. Muidugi olin ka mina rõõmus, kuigi mitte ülevoolavalt, sest iseenesest ma näen, et kui hinded oleksid olnud madalamad, siis mitte teadmiste ja oskuste, vaid lohakuse ja hoolimatuse pärast. Ja seepärast rõõmustasid mind hoolsuse ja käitumise head vist isegi rohkem. Mis mind aga tegelikult kurvastas, oli kehalise hinnang. Mitte sellepärast, et seal oli kirjas, et poiss ei jaksa joosta pikka maad. Mida Ruudi muuseas ei tunnista, sest ta ütles, et ta jaksas küll, ta lihtsalt jooksis aeglaselt. Mind lihtsalt kurvastas natuke see, et seal polnud sõnagi arengust, mis minu arusaamist mööda peaks kujundava hindamise kese olema. Mitte sõnagi sellest, et hüppenööriga hüppamises toimus aasta jooksul hüppeline areng (esialgne pusimine sellega, et saaks 40 hüpet minuti jooksul jõudis aasta lõpuks 110 hüppeni pooleteise mintuti jooksul, mis näitab, et koordinatsioon arenes meeletult, sest esialgu ei saanud ta viit hüpetki järjest hüpatud, aga järjepideva harjutamisega sai ta selle päris hästi käppa) või korvpallirõnga tabamises. Või kas või palliviskes. Ehk kõik asjad, mida nad õppisid, arenesid väga palju, aga selle kohta pole sõnagi, vaid on lakooniline teade, et teed kõike keskpäraselt. Ainult orienteerumise eest oli kiitus, aga see oli kiitus mitte arengu eest, vaid selle eest, ta on loomu poolest osav mõtlemises ja kaardilugemises, seda tegi ta keskpärasest paremini juba enne, kui koolis üldse jutuks võeti.

Meie koolis on just kehaline kasvatus aine, kus antakse ainult kujundavat hindamist. Klassijuhatajana näen seda. Neil on sedalaadi tagasiside:  Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud asjalik ja püüdlik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Meeldis Sinu töökus ja kannatlikkus oodata ära harjutamise tulemusi. Oled julge panema ennast proovile. Enesekindlus ning kehalised võimed arenevad järjepideva praktika jooksul. Õpitud oskusi soovitan kindlasti edasi arendada. Kiidan Sinu analüütilist mõtlemisoskust ja seoste loomist! 

Või siis samas grupis selline:  Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud aktiivne ja motiveeritud.Arvestused said sooritatud positiivsete tulemustega ja võimetekohaselt. Tugevuseks oli võrkpall. Meeldiv oli märgata, et vajadusel abistasid ja suunasid ka kaasõpilasi. Oled hea meeskonnas tegutseja ning positiivse suhtumisega. Tunned oma tugevaid ja nõrku külgi. Sea endale selged sihid, mille poole liikudes saad ennast veelgi arendada ning teadlikumaks oma võimetest.

Või siis kolmas variant: Sinu osalemine pallimängude tundides on olnud püüdlik ja asjalik. Arvestused said sooritatud positiivselt ja võimetele vastavalt. Kõige keerulisemaks osutus Sinu jaoks võrkpalli arvestus. Mängulises osas arenesid iga korraga ja muutusid julgemaks ning enesekindlamaks. Siit edasi arenemiseks oleks vajalik järjepidev võrkpalli mänguga tegelemine vabal ajal. Märkasin, et olid ise motiveeritud ja näitasid üles huvi pallimängudega tegeleda ning õppida. Arendada võiksid ka üldiseid kehalisi võimeid ja koordinatsiooni. Sooritamata jäi kooliväline praktiline osalemine liikumisüritusel.

Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle tunduvad need palju sisulisemad kui lihtsalt loetelu asjadest, mis said tehtud ja mille kohta inimesed said ise ka aru, kas neil õnnestus võrgus serv üle saada või mitte. Kusjuures sellist tagasisidet saavad kõik meie kooli enam-vähem 500 õpilast iga kursuse lõpus ehk kaks korda aastas.

Sellised lood siis hindamise ja tagasisidega. H

Monday, June 12, 2017

Kui provintsist Estonias käidi

Ma olen varem korduvalt kirjutanud, kuidas ma muusikale ei armasta. Ja nii ongi. Iga kord, kui nad muusikalis laulma või tantsima hakkavad, näib see niivõrd kohatu, et mul kaob igasugune võime seda kõike tõsiselt võtta.

Eelmisel nädalal käisin aga õpilastega Estonias "La traviatat" vaatamas ja võtsin seda väga tõsiselt. Viimati käisin ooperis Berliinis, kus mängiti "Oneginit" moodsas võtmes. Ka see meeldis mulle üsna hästi, sest vastuolu ooperlikku dramaatika ja teksastes lauljate vahel oli põnev. Siiski meeldiks mulle klassikaline variant tsipake rohkem. Ja "La traviata" oli väga klassikaline.

Kogu ettevõtmine oli tore - bussiga provintsist kohale, kõigil peened riided seljas (eriti tüdrukutel, poistega on natuke keerulisem see asi, aga igaühest oli näha, et ta oli vähemalt üritanud anda endast parima), meie kohad esimesel rõdul, teised peenes riides külastajad. See viimane on küll tinglik, sest need ajad, kus ooperikülastus oli pidulikkuselt teisel kohal Eesti riigis üldse (esimesel kohal on presidendi vastuvõtt), näivad lõplikult möödas olevat. Siiski oli õhtusel etendusel seis kriipsu võrra pidulikum kui viimati pärastlõunasel "Karlssoni" etendusel.

Ooper suhtes on inimsetel väike võbelus sees, et igav noh. Laulavad, tavaliselt veel itaalia keeles. Või kui ka eesti keeles, siis nagunii midagi aru ei saa. Aga tegelikult ei ole igav. Absoluutselt. "Traviata" on muidugi juba olemuselt tore tükk. Ja "Joogilaulu" kuulmine paneb arvatavasti kõik ooperisse tulnud vähemalt peas kaasa ümisema :D

Vaatajasõbralik oli ka see, et etendus oli kahe vaheajaga ehk esimene ja kolmas vaatus kestsid vaid pool tundi, mis on täpselt nii lühike aeg, et ka kõige ooperikaugemad inimesed suudavad veel keskenduda. Ja tegelikult läks ka tunnine teine vaatus lennates, see kõik oli lihtsalt nii võluv ja põnev.

Ainsa negatiivse asjana saab välja tuua Alfredo rolli, mida täitis Sergiu Saplacan Rumeeniast. Ta nägi väga nunnu välja (vähemalt rõdult vaadates), aga no hääl jäi niiii nõrgaks. Ei kõlanud. Jassi Zahharov Alfredo isana kõlas küll :D Ja ka Kristel Pärtna Violettana.

Praegu mõtisklen, kuidas looži kohta saada, see tundub kuidagi eriti äge.

Sunday, May 28, 2017

Tööd hinnatud

Traditsiooniliste teemadega jätkates saan ära märkida ka selle, et riigieksamid said hinnatud ja juba ka tagasi saadetud. Selle viimasega juhtus natuke kummaline lugu, sest andsin oma paki Eesti Posti kenale teenindajaneiule (pakil on kõik andmed saaja ja saatja kohta olemas), palusin tal turvakoti kinni kleepida (ma ise ei julge, sest ükskord rikkusin paki ära, nii et enam kinni ei kleepunudki, nii et ma olin erakordselt pinges. Õnneks oli see seekord, kui tööd läksid tagasi koos matemaatikaeksamitega, nii et vähemalt ei pidanud ma seda pooletoobist kotti võõra teenindaja kätte usaldama...) ja oligi kõik. Ma ei pidanud ühtki paberit täitma (võibolla pole ka varem, ma ei mäleta) ja ma ei saanud ühtki paberit selle kohta, et oleksin paki üle andnud. Õhtul kodus hakkasin mõtlema ja korraks käis kõhust jõnks läbi - mõtle, kui see teenindaja ei panegi pakki edasi liikuma. Mul pole siis ju ühtki tõestust, et eksamitööd enam minu käes pole...

Tööd ise olid sellised tavalised. Keskmiselt võibolla natuke tugevamad, sest poolitusvigu oli suhteliselt vähe. Muidu on inimeste jaoks täiesti adekvaatne olnud poolitada südame rahus sõnu sealt, kus Jumal juhatab. Kor-stnad või ko-er on täiesti okeid inimeste jaoks. Kusjuures poolitamist õpitakse teises klassis, mis tähendab, et mingi kümme aastat on keegi neile eeldatavasti ikka öelnud, et hei, tegelikult meie reeglite järgi ikka niiviisi poolitada ei saa. Selle ajaga võiks ju vähemalt nii palju selgeks saada, et poolitamine on miski, mida ma ei oska. Ja seda siis mitte teha.

Sisuliselt võib rõõmustada selle üle, et ma ei pannud sisu eest mitte kordagi nulli, mis tähendab, et päris mööda keegi ei tekstist ega küsimusest ei lugenud. Üle mitme aasta panin mõned maksimumtulemused kõigile kolmele küsimusele, nii et vähemalt minu poolt on tehtud kõik, et lõpuks ometi oleks 100-punktiseid töid ka eesti keele eksamil. Võrreldes matemaatikaga meil neid praktiliselt polegi. Jõhkralt palju eksitakse likkus-lõpuliste sõnadega (jätkusuutlikkus oli julgelt 70%-l valesti kirjutatud), teine levinud veakoht oli sõna "efektiivne". Kusjuures nii jätkusuutlikkus kui ka efektiivne olid tekstis õigesti kirjutatult olemas, ole ainult mees ja kirjuta õigesti maha.

Minus endas tekitas aga sel aastal kõige rohkem küsimusi see, et ma nägin päris palju õpetajate kätt vastustes. Mitte selles osas, et õpetajad oleksid eksamil vastused valmis kirjutanud ja siis vetsu pannud, kus iga soovijad neid lugeda võiks, vaid ülesehituslikult. Mul on ju igas pakis ühe kooli tööd. Ja need tööd olid sarnased. Ja see oli vahetevahel natuke kurb, sest oli pakke, kus oli näha, et õpetaja teab, kuidas eksamitöid hinnatakse ja kuidas tuleb lugeda küsimust ja kuidas vastata. Ja siis oli pakke, kus õpilased olid vastanud nii, nagu torust tuli. Üldnõuded on loomulikult kõigile teada ja avalikult Innove lehelt leitavad. Aga kui neisse mitte süveneda või neid mitte eraldi rõhutada, siis ei tule punktid nii kõrged. Umbes nii nagu kaugushüppevõistlustel. Loomulikult teavad kõik, kes võistlema lähevad, et tuleb võimalikult kaugele hüpata. Aga mõned võtavad hoogu ja hüppavad, teised jälgivad seda, et tabaks võimalikult täpselt pakku ja maandudes ei pane käsi selja taha. Ja saavadki parema tulemuse kui need, kes hüppavad 30 sentimeetrit paku tagant ja panevad pepu potsti maha.

Näiteks seda tüüpi ülesanded, kus on kirjas "Analüüsi teksti põhjal tekkinud olukorda. Too välja neli iseloomulikku tunnust". Sellise küsimuse vastus eeldab viit elementi - analüüs+neli näidet. Minu omad teavad seda, sest me oleme alates kümnendast klassist sellega maadelnud, alguses trotsiga, hiljem alistunud leppimisega. Ma ei saa muidugi pead anda, et neil kõigil eksamisituatsioonis tekib arusaamine, et see on see küsimus, aga ma olen kindel, et suurem osa näeb küsimuse läbi. Samamoodi teavad nad, mida tähendab näide tekstist, tekstinäide ja tsitaat tekstist. Ja et vastusesse tuleb kirjutada see, mida küsitakse, mitte see, mis endale meeldib.

Aga nad teavad seda eelkõige tänu sellele, et ma olen seda öelnud. Ja mina olen seda rõhutanud, sest ma tean, et see on tähtis. Õpetajad, kes ei ole tuhandete kaupa väga erinevaid lugemisülesannete vastuseid lugenud ja hinnanud, ei tea seda. Ei saakski vist. Loomulikult on ka sellistes pakkides, kus muidu on ebamäärase ülesehitusega tööd, mõni selline, mis on täpne, sest mõni lihtsalt hüppabki kaugele. Ja tegelikult pole neis nõuetes mitte midagi ebaloogilist. Lihtsalt tavaliselt me ei süvene vist detailidesse nii palju.

Vähemalt on selleks aastaks töö jälle tehtud.

Thursday, May 25, 2017

Kevadine tänulikkus (traditsiooniline)

Õppeaasta lõpp tuleb alati kuidagi ootamatult, aga sel aastal on veel kuidagi eriti ootamatu. Kahtlustan põhjusena ilma - sel aatal pole mul tööl veel palav hakanud, ju seepärast ma ei saagi aru, et lõpp on lähedal.

Igatahes oli meil eile iga-aastane tänuüritus kõigile töötajatele. Ma olen neist varem ka kirjutanud. Ja just sellest, kuidas mu direktor oskab inimestele ilusasti öelda. Nii et kuigi ma teadsin seda ette, olin eile tema sissejuhatavat kõnet kuulates täiesti hämmingus. Kuidas on võimalik, et üks inimene tõuseb lihtsalt püsti ja hakkab rääkima (ei mingeid paberitel olevaid spikreid) ning sa tunned, et
- sa oled töötajana lihtsalt fantastiline;
- sa töötad meeskonnas, mis on erakordne;
- sa töötad asutuses, mis on kui mitte kõige ägedam, siis üks ägedamaid Eestis;
- sa töötad ametis, mis kõige olulisem üleüldse kogu maailmas.

Ja seda kõike räägitakse mitte eesmärgiga sind selles veenda, vaid lihtsalt meeldetuletuseks, sest rääkija jaoks on see iseenesest mõistetav tõde. Ja see muudab jutu niivõrd veenvaks.

Ma ei väsi kordamast, kui väga meil on vedanud oma direktoriga. Ja kui oluline oleks, et kõik koolijuhid oleks sama head, sest hullult hea on sellises kohas töötada.

Saturday, May 13, 2017

Veel üks kivinäitus

Kirjutasin enne pika-pika postituse Ruudist. Kuidas me käisime arenguvestlusesl ja sellest, millised iseloomuomadused mulle tema juures kõige rohkem meeldivad.

Kirjutasin enam-vähem valmis ja siis kustutasin ära. Ma kogu kirjutamise aja tegelikult mõtlesin sellele, et Ruudile ei meeldiks see postitus. Tegemist on jätkuvalt inimesega, kes keeldub igasugustest võistlustest, sest "äkki ma võidan ja siis pannakse pilt ajalehte". Nii et...las jääb. Ütlen lihtsalt lühidalt, et Ruudi on üks ägedamaid inimesi, keda ma üldse tean.

Muist asjust.

Reedel oli eksam, mis tähendas, et ülejäänud kodanikud komandeeriti koolist välja. Iga eksami ajal on nii ja traditsiooniliselt on matemaatikaeksam teistele loodusõppepäev. Eelmisel aastal käisime Soomaal ühes õppekeskuses, kus oli väike loodusretk koos looduslike ülesannetega, pärast oli lõke, mille kohal sai tokisaia küpsetada, ja vastavalt valikule kunsti- või detektiiviülesannet lahendada.

Eelmise aasta kogemusele toetudes panin reede hommikul spordiriided selga ja rõõmustasin ilusa ilma üle. Sõit viis sedapuhku Pärnumaale ühte õppekeskusesse, mis on keskendunud kividele.

Jättes üleüldse käsitlemata organisatoorses probleemid, mis kätkesid endas eelkõige küsimust, millal see päev läbi peaks saama ja kas bussidest sõltuvad õpilased jõuavad õigeks ajaks õigesse kohta, pean tunnistama, et ma olen jätkuvalt hämmingus, et me sõitsime pea poolteist tundi, et alustuseks kuulata tund aega powerpointi loengut fossiilidest.

Pärast poolt tundi viisakat püüdmist andsin alla ja lihtsalt kurvastasin. Väljas paistis päike, jõgi sillerdas sealsamas... Ja meie kuulasime loengut, millest meile mitte midagi meelde ei jäänud. Loengule järgnes kivinäituse külastamine, mida juhtis tudeng, kes tõesti püüdis asja apetiitsemaks muuta, aga fakt jäi faktiks, me olime kivinäitusel.

Jättes taaskord vahele organisatoorsed probleemid, mis sedapuhku kätkesid endas küsimust, kas tõesti pole võimalik asju niiviisi korraldada, et me ei peaks alles õhtul koju tagasi jõudma, leidsime end lõpuks kivilihvimise töötoast. Mis oli väga tore töötuba - kivid said väga ilusad ja siledad, lisaks oli tegevus ise erakordselt rahustav. Aga. Kas ma sellest midagi uut ka teada sain? Nope :D

Et siis - me sõitsime kokku peaaegu kolm tundi, et kuulata loengut, mis ei haakunud mitte millegagi, vaadata näitust kividest, mis ei kõnetanud kuidagi, ja lihvida kive, mis oli tore, aga ... millel kasutegurit nagu ka polnud. Teine rühm sai kivilihvimise asemel vaadata kive mikroskoobi all, mis tundub mulle kõige mõistlikum osa kogu selle päeva juures.

Tegelikult on õudselt kahju, et see niiviisi läks. Muidugi võib öelda, et me ise olime pirtsud ega tahtnud midagi saada, aga ausõna, me saabusime väga entusiastlikena. Valmis matkama looduses, õppima tundma Eestis leiduvaid kivimeid, saama teada, kuidas tekkis elu. Kahjuks me seda ei saanud.