Teine sünnitus läheb ikka kergemini...

Kuna mul oli läinudaastane sünnituskogemuselaadne elamus veel liiga hästi meeles, hakkasin juba suvel mõtlema, mida sel aastal poisi sünnipäevaga pihta hakata. Ja jumal õnnistagu vanemaid õdesid, sest minu oma tuletas mulle meelde, et meie perekonnas on ju praegu üks noorkotkas-noorsoojuhendaja. Ja nii küpses Plaan.

Tegelikult oli Plaan väga lihtne - mina maksan kinni selle, et mu närvid jäävad alles. Etteruttavalt võib öelda, et plaan toimis peaaegu väga hästi. Lihtsalt hr H närvide arvelt :D Aga minu omad... on suht korras.

Niisiis. Reede õhtul kella kuueks oli seltskond kohale kutsutud, taas kujutasin ette, et kõik saabuvad täpselt kell kuus, toimub pidulik kingituste üleandmine, mille järel võetakse mõned (tervislikud) suupisted, kuulatakse muusikat ning vesteldakse loetud raamatutest. Okei, seda viimast ma ei eeldanud. Seejärel riietutatkse soojalt, hr H pakib poisid bussi (tänu millele ei saanud sel aastal olla ootamatuid "aga ma kutsusin ikkagi tema ka, sest me oleme nüüd nii head sõbrad"-külalisi), sõidetakse metsa. Mis seal toimub, on mulle teada vaid üldjoontes, ütlesin õhtut kokku leppides, et vajadusel võib panna poisid kõhuli maha ja käed selja taha väänata. Aga ainult vajadusel. Tegelikult olid eeskavas metsaonnid, lõkke süütamine ilma tikkudeta ning varjumine maastikul (millele annab hoogu juurde pimedus). Mõne tunni pärast saabutakse tagasi meie juurde, kus mina tervitan kõiki lõõgastunult ning toimub tordisöömine. Seejärel tänavad lapsed viisakalt ja lähevad koju.

Enam-vähem nii läkski.

Viis minutit enne kella kuut seisin mina närviliselt aknal ja ootasin külalisi. Kuklas tiksus kogu aeg Rein Raua "Rekonstruktsioon". Mäletate seda kohta, kus ema tegi piduliku sünnipäevalaua pojale, aga keegi ei tulnud kohale? Õnneks Ruudi külalised saabusid järgemööda. Täpselt kell kuus oli puudu ainult üks poiss, ülejäänud kuulasid muusikat ja sõid (täiesti ebatervislikke) suupisteid, tantsisid koos rullimisega nagu ühele Lõuna-Eesti peole kohane ning ei tahtnud üldse kirjandusest rääkida. Ega ka sellest, kas Juhan (nimi muudetud) ikka on tulemas. Pärast mõningast ootamist helistasin Juhani emale, kes vabandas hingeldades: "Juhan väitis jumala keeli, et sünnipäev algab kell kaheksa."

Kuna Juhan elab kaugel, otsustas hr H poisid bussi pakkida ning viimase külalise tee pealt kaasa haarata. Mis seal vahepeal toimus, jääbki vist saladuseks, igatahes saabusid kolme tunni pärast meie koju kaheksa üliaktiivset tüüpi, kes müügisid vaimustusest, ning hr H, kes raputas vaikides pead ja läks garaaži.

Toimus pidulik tordisöömine, millele pidi järgnema viisakas tänamine ning kojuminek. Seda ei tulnud. Selle asemel oli muusika taas põhjas ja toimus üleüldine rullimine. Kuna ma toas uka-ukat mängida ei lubanud, liikus sünnipäev tagasi õue. Tühja sest vihmast, eks.

Kell pool üksteist ütlesin ma lõpuks konkreetselt, et nüüd on pidu läbi. Erilist nördimust avaldas selle peale Juhan: "Minu kutse peal oli küll kirjas, et sünnipäev on kaheksast üheteistkümneni." See põnev kutse paluti tal esmaspäeval kooli kaasa võtta.

Nii ta läbi saigi. Pärast külaliste äraminekut oli hr H uuesti valmis meiega rääkima, nii et ma sain teada, et metsas tõepoolest uuriti onnide ehitamise põhimõtteid, tehti lõket ja söödi ära terve päts leiba (mille ma panin kaasa nalja mõttes) ja poolteist kilo vorste (mis ei olnud nalja mõttes kaasas), varjuti ja otsiti ning lasti taevasse terve hulk ilutulestikku.

Ja mis kõige toredam, metsamatkal üksteise taga  kõndides räägiti ka kirjandusest :D